MEEDIA Eng | Est | Rus
"Arter" 20.10.01

Anneli Aasmäe

 

Miks Eesti parim steppija ei vaata Flatleyd?

Kui Eesti parim steppija, Vene Draamateatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš nägi Michael Flatley esimest tantsuetendust «Riverdance», oli ta vaimustuses. Suurepärane ja efektne show, ei varja ta toonast elamust.

«Aga ükskord vaatasin videolt, kuidas Iirimaa külades rahvas steppi tantsis,» kaotab Ivaškevitši hääl osakese senisest entusiasmist. «See tundus mulle Flatleyst palju huvitavam - nii palju huumorit, nii palju põnevaid muusikakäike. Kuigi ma ei väida, et Flatley on halb. Muidugi, tema puhul on tegemist show ja kommertsiga, aga seda on inimestel tarvis. Ja Flatley on ärilises mõttes väga targasti toiminud.»

Ivaškevitš teab - kõige raskem stepptantsu juures on leida rütm ja stiil. Stepp on äärmiselt intellektuaalne tants, kus läheb vaja ajusid ja koordinatsiooni, ütleb ta. «Pealtnäha paistab see lihtsana, tantsija nagu ei teekski midagi. Aga kui klassikalises tantsus teeb käsi mingi aja jooksul neli liigutust, peavad jalad stepptantsus jõudma sama ajaga teha 34 lööki. Ning need on tarvis koordineerida, lisaks töö peaga.»

Soov saada kõrgtasemel steppijaks nõudis ka Ivaškevitšilt ennastületavaid pingutusi. Alustas harjutamisega hommikul kell kaheksa, ei maganud ega söönud, jäi pärast etendusi öösiti teatrisse ja aina kopsis kingataldadega põrandaid. Käis mitut puhku Ameerikas maailmakuulsa koreograafi Barbara Duffy juures lisateadmisi kogumas, on kümmekond aastat juhendanud oma stepistuudiot Duff Tap ning esinenud mitmetel tantsufestivalidel ja -konkurssidel. Viimati tänavu juulis, New Yorgi esimesel stepptantsu festivalil, kus toimunud meistrikursustel loendati osaleda soovijaid tuhandetes. Õpetajaiks olid stepptantsu legendid ammustest aegadest, esimese tõmbenumbrina nimekas filminäitleja ja tantsija Gregory Hines. Pjedestaalile festivali osavõtjaid ei seatud - Ivaškevitšile piisas aga sellestki, et sai kutse viibida tantsukorüfeede auväärses seltskonnas ning teenis publikult marulisi aplause.

Aga nädala pärast Tallinna saabuvat etendust «Lord of the Dance» Ivaškevitš vaatama ei lähe.

«Minu jaoks ei sisalda see mingit huvitavat infot,» põhjendab ta. «Ei tõmba enam. «Riverdance» oli Flatleyl esimene, parim. Hiljem panin tähele, et tantsijad on kostüüme vahetanud, need olid avatumaks, seksuaalsemaks muutunud. Siis taipasin, et see tähendab langust. Sest peaasi ei tohi olla kostüümid, vaid tants. Aga need, kes kontserti vaatama lähevad, saavad kindlasti rahulduse, sest kõik, mida show jaoks vaja, on seal olemas - ilusad tütarlapsed ja noorukid, head rütmid ja muusika.»