MEEDIA Eng | Est | Rus
"Eesti päevaleht" 27.10.01

 

"Stepptantsijal tuksub süda jalgades"

  
  Tants on Aleksandr Ivaškevitši elu. Nii laval kui tantsukoolis, nii pöörase rõõmu kui kurbuse hetkedel. “Selles on vist jumalik käsi mängus,” arvab ta.
Foto: Marko Mumm
Pinguta sünoptikuna kuidas tahad, kuid ikka on taevas Eestimaa kohal pilves ja päikest vähe, meenutab reporter Rein Sikk oma eelmist ametit ilmajaamas. Tahaks midagi veel enamat, kas või liikudes, tantsides päikese taresse tuua. Pealegi: meie maal kõik tööd on head, vali millist tahad! Hakkan hoopis artistiks, stepptantsijaks, jalgade abil ime loojaks.

Klõps, teevad metalltallaga kingad, kui vastu parketti puutuvad. Tahh, teevad teised kingad. Tshahh, kõlab kolmandalt paarilt. Vene Draamateatri näitleja, Eesti üks esisteppijaid Aleksandr Ivaškevitš on alustamas stepptantsu tundi. Sean end õppurite ritta, et jalgadega imesid luua. Alustan trenni paar päeva enne seda, kui stepptantsutrupp The Lord of The Dance Eestimaa esilava vallutab ja publiku hulluks ajab.

ÕPETAJA EI OSKA KÕNDIDA. Õpetaja Aleksandr ei oska kõndida. Näen seda veidi enne tantsutunni algust Vene Draamateatris. Ta hüppab, kepsleb, tiirutab kätega vehkides, kalpsab. Ainuüksi seda, kuidas ta madallennul saabub, võiks laval eduka tantsuetüüdina esitada. Pea kergelt ees, silmad säravad, jalad imelikke krutskeid tegemas ja juuksed tuules lehvimas. Heidab lennult kilekoti saiakestega baaridaamile, palub need ära soojendada, tellib tassi teed, tõmbab kolm korda kätega läbi juuste ja laseb samal ajal sõrmedega paar nipsu ning trummeldab teise käe ja jalaga küll põrandale küll lauplaadile.

Et Ivaškevitš astuks tasa ja targu, äraseletatud sammul, peas mittemidagiütlev pealinlase tänavanägu – seda ei oska kujutleda. Aleksandr ei oska isegi korralikult toolil istuda. Ta klõbistab näppudega laual, nipsutab ja teeb nii kiire kehapöörde, et on võimatu aru saada, kuidas teetass ikkagi laule pidama jääb. Seejärel tõmbab kätega hoogsalt läbi juuste ja peatub sekundi murdosaks, et küsida: mis ajakirjanikul muret. Energiapomm!

KRAMP KIUSAB. Tah-taa-tah - taa-trahh-ta-trahh. Tshh-tshahh, hopp. Pamm! Tih-tah-tah-tah tihh-ti-tahh...Tantsutund on alanud. Jalg vasakule: klõps. Jalg paremale: tshahh. Raskelt tallale: trahh.
Esimene higinire voogab üle selja. Kui palju imenippe saab teha vaid ühe jalga! Ja mina tohman oskasin jalga vaid käimiseks kasutada! Tah-taa, tshahh. Millegipärast mu vasak jalg seda nipitamist ei kannata, kisub krampi, kuram.
Esireas klõpsutavad metalltallaga kingadega esimeste klasside õppurid. Keskel on teismelised näkid. Tagapool neljakümnesed. Kõik klõbistavad hoolega. “Stepp sobib vanusest hoolimata,” ütleb Aleksandr. Tah-taa-tah-taa- trahh -ta-trahh. Tshh-trahh, hopp. Pamm! ”Tants on vabadus,” teab Aleksandr.

VABADUS VARVASTES. Eesti tänavuseks tippnäitlejaks tituleeritud Ivaškevitš tuli siia Kaliningradist, Kaliningradi tuli Liepajast, Liepajasse Ukrainast, Ukrainasse Tbilisist. Sõjaväelase pojana on Aleksandr alati tahtnud vaba olla. Enam vaba, kui seda sai olla ta militaardistsipliinist kammitsetud isa. Nii läks Aleksandr vabadust otsima teatrist, kuid täielikku vabadust ei leidnud. Otsis siis vabadust tantsust.

Esimesi stepisamme tegeva Aleksandri üle naerdi. Õpetajaid polnud, aga steppimata enam ei saanud. Aleksandr arvas, et Jumal tõi ta stepi juurde ja ta muudkui proovis ning vaatas videoid, neidki sattus pihku harva. Kusagilt sai mõned telefoninumbrid, helistas üle Venemaa. Üks kontakt Moskavas, teine tont teab kus. Ühelt õpetajalt sai selgeks kuus eri liikumist, proovis, näitas teistele. Ikka naerdi ja seda kuni Ameerikani. Seal raske raha eest treenides vabanesid Ivaškevitši hing ja ihu pingest. Jalad hakkasid liikuma, jalad hakkasid mõtlema. Kõige raskem harjutus oli Ameerikas selline: muusika pandi mängima, Aleksandr pidi steppima ja samal ajal rääkima oma päeva sündmustest, oma elust. Jalad ja käed liikusid ühtmoodi, mõte teisiti, suu kolmandat moodi. Hakkama sai.

Kui kõik on halvasti, paneb Aleksandr stepikingad jalga ja tantsib end vabaks, vabaks kui lind. Kui kõik on hästi, siis tantsib loomulikult ka. “Olen just tantsides mina ise,” ütleb Ivaškevitš.

36 higiniret. Tah- taa-tah - taa- trahh-ta-trahh. Tshh-tshahh, hopp. Pamm! Tih-tah-tah-tah, tihh-ti tahh, jätkab koolisaal Aleksandri eestvedamistel. Esimesele higinirele on järgnenud kolmküm-mend kuus. Õpetaja näitab seitse sammu ette. Ikka jalaga lapiti, jalaga tonksti ja otse, jalaga kriuhti ja küljeti. Rahvas rassib.

Kes siis see Aleksandr on? Tantsija või näitleja? “Pean kõike oskama, pean laulma, kui kästakse, tantsima. Sünteetiline artist,” ütleb ta enese kohta. Kõige raskem oli noorel näitlejal aga laval nutmine, nii nutmine, et ennastki nutma ajaks. Aga kui vaja, õpetab Aleksandr ka laval vehklemist. Nii, et kõik näiks nagu päris. Tants aga ei saa näida, tants on päris. Kui kõik tuleb hingest, sind usutakse.

Stooop! Kõlab õpetaja hüüd üle saali. See pole võimlemine, mida saab tuimalt teha. Siis esitabki tuimalt kümme stepisammu. See on t-a-n-t-s! Tantsige. Esitab säravail silmil paarikümnesekundilise klõbiseva soolo. Õppurite suud vajuvad lahti .
Tah-taa-tah-taa-trahh-ta-trahh. Tshh-tshahh, hopp. Pamm! Tih-tah-tah-tah, tihh-ti-tahh...
Tunnise proovi lõpuks on selge nii umbes kümme sekundit steppi ja paarkümmend jalaliigutust. Kümme sekundit tunni ajaga! Ja jalad on järgmisel päeval kui puupakud. Kui kaua kulub kahetunnise programmi selgeks õppimiseks?

Tah-taa-tah-taa-trahh-ta-trahh. Tshh-tshahh, hopp. Pamm! Tih-tah-tah-tah, tihh-ti-tahh.
Küll maaliks jalgadega südametesse roose! Kui see nii raske poleks. Õpetaja kodus aga ongi roos. Sepistatud metallroos – teatriauhinnana.

Aleksandr Ivaškevitš

• Aleksandr Ivaškevitš on Tallinnas ja Vene Draamateatris alates 1985. aastast.
• Lõpetanud Harkovi Kunstide Instituudi.
• Esitanud Eestis 46 rolli
• Märtsis tunnistati Vürst Mõshkini rolli eest Dostojevski “Idioodis” Eesti parimaks näitlejaks, oktoobrikuisel draamafestivalil Tartus teenis taas näitlejaauhinna ning Raudroosi.
• Täiendanud end stepptantsu alal USA-s Woodpecker's Tap Dance Center' is ja Ballett Arts and Broadway Dance Center'is.
• DUFF TAP STUDIO juht ja asutaja, õpetab steppi ka Pedagoogikaülikooli tantsutudengeile
• Kui Ivaškevitš kuuleb stepilegend Fred Astaire nime, muutub ta pilk eriliselt elevaks.
• Praegu valmistub oma trupiga Moskvas esinemiseks
• Stepp on Ivaškevitši arvates palju enam kui tants, see on filosoofia, rütmi, ihu ja hinge sümbioos. Vabadus olla sina ise.