MEEDIA Eng | Est | Rus
"Eesti päevaleht" 28.03.03

 

Aleksandr õpetab jalgadega rütme looma

  
  Neid asju, mida Aleksandr oskab, on palju. Üht ta ei oska - puhata.
Foto: Pille-Riin Pregel
Näitleja ja stepptantsu õpetaja Aleksandr Ivaškevitš, pikk pikkade juustega mees istub Vene Draamateatri fuajees ja räägib telefoniga. Eelmisel päeval Aleksandrile tehtud kõne ja praegune olukord tõestavad, et Aleksandr on nii teatris kui väljaspool seda pidevalt busy.

"Ma tahaksin puhata, aga viimasel ajal ei tule see mul üldse välja," tunnistab mees kätt südamele pannes. Lähme läbi väikese saali, mille dekoratsioonid ja padjad ringis põrandal maas võlumaailma õhkkonna loovad. "See siin on nagu muinasjutt," ütlen esimese pähetuleva lause. "See ongi muinasjutt," vastab Aleksandr mulle veendunult.

SÜNTEETILINE NÄITLEJA. Aleksandr räägib, et tahab olla sünteetiline näitleja. Et kuulis seda väljendit tudengina esimesel kursusel õppides ülikoolikaaslaselt ja pani kõrva taha. Inimestele võib aga säärane termin esmapilgul eemaletõukav tunduda. Sünteetiline näitleja, kes see veel selline on?

"See on näitleja, kes on võimeline tegema väga erinevaid asju. Kes oskab mängida draamaetenduses, kes oskab tantsida ja laulda," räägib Aleksandr. "Tahan näitlejana osata võimalikult palju. Mida rohkem oskan, seda rohkem saan ka anda. Oluline on kogu aeg oma diapasooni laiendada, omaks võtta midagi uut, pidevalt asjaga tegeleda," seletab ta õhinal.

Aleksandr mängib Vene Draamateatri etendustes, annab stepptantsutunde nii Pedagoogikaülikoolis, teatristuudios KS kui ka enda isiklikus tantsustuudios Duff Tap.

Entusiastlike noorte õpetajana on Aleksandr veendunud, et praegu Eestis vaid tantsimisega väljaspool varieteed töötades ära elada pole võimalik. "Londonis, New Yorgis või Berliinis etendatakse üht muusikali kolm aastat järjest iga päev, inimesi on kogu aeg vaja. Meil on üheksa etendust ja siis on kõik läbi. Mis aga edasi saab?"

Enda kohta arvab Aleksandr, et tal on vedanud. "Olen rõõmus, et Jumal mu justkui... justkui välja valis. Alguses alustasin ju nagu haige inimene, fanatt. Panin mingid halvad jalanõud jalga ja trampisin. Keegi ei saanud aru, et mida ma trambin," meenutab ta.

Praeguseks on Aleksandril õpilasi olnud 140 ringis. Varietees töötamise kohta on tal samuti oma seisukoht: "Kui seal töötad, siis sinu väärtus tantsija kui artistina väheneb. Mida rohkem seda teed, seda vähem haritud publiku meeli köita suudad."

ÕPPINUD GURUDE JUURES. Stepptantsu on Aleksandr ise õppinud Ameerikas. Kumme aastat tagasi avastasid Eestit külastanud ameeriklased Aleksandri entusiasmi ja kutsusid ta endaga kaasa. "Mul vedas, sest õppisin maailma parimate tantsijate, näiteks Barbara Duffy, Ted Levyja Gregori Hinesi juures," ütleb ta.

Nüüd, tähistades oma 43. sünnipäeva, õnnestub Aleksandril oma professionaalsetest tantsijatest ameerika sõbrad Ameerika saatkonna ja hotelli Domina toetusel Tallinna külla ja esinema kutsuda.

26. ja 27. aprillil korraldavad nad vastavalt meistriklasse Aleksandri stuudios ja annavad kontserdi Vene Draamateatris.