MEEDIA Eng | Est | Rus
Ajakiri "Kaalujälgijad" 03.-04.06

 

Aleksandr Ivaškevitši loominguline köök

Aleksandr Ivaškevitš on näitleja (45), on näitleja, kelle jaoks kokakunst on kunst sõna otseses mõttes. Peaaegu midagi meditatsiooni sarnast.

Iga päev Aleksandr süüa ei tee, aga kui käsile võtab, siis naudib seda täiel rinnal. Kokandushuvi on tekkinud aja jooksul, näiteks pannkooke valmistas ta esimest korda elus alles 25aastasena.

Sellel ajal elas ta Kaliningradis ja sealse teatri mehed otsustasid üllatada naiskolleege 8. märtsi puhul pidulauaga, kuhu igaüks pidi midagi valmistama Praegu määrib Aleksandr seda rääkides asjatundlikult kohupiimavormi jaoks ahjuvormi võiga kokku, aga tollal küsis viimases hädas poesabas kelleltki naisterahvalt pannkoogiretsepti. Vanemad ja kogenu mad meestöötajad olid valmistanud igasugu hõrgutisi - need kadusid laualt kõigepealt, aga viimaseks söödi pannkooke. "Sakuska on alati kõige maitsvam," on Aleksandr seni ajani oma esimese kulinaarse saavutuse üle uhke.

"Meestel on parem vaist söögi valmistamiseks, see on juba looduse poolt seatud. Naistele on perele söögivalmistamine kohustus, aga mehed teevad süüa naudingu pärast!" poetab Aleksandr vahele killukese elufilosoofiat. Kuid see nautimine nõuab ikkagi keskendumist. Praegu, näe, jäi ta jutustama ja unustas, et võitatud vormi tuleb kõigepealt tordipulbrit puistata, aga tema valas kohupiimasegu juba ära. Ega midagi, tuleb kannatlikult kohupiimasegu kaussi tagasi valada, nõu puhtaks pesta ja protseduuri otsast peale alustada. Nii suure töökoormusega, nagu temal iga päev on, tuleb osata õigesti toituda Aleksandr meenutab, et isegi kui tal olid väsitavad etenduseproovid iga päev kella 11-17 (ta mängis "Idioodis" vürst Mõškinit), siis ei võinud ta sellepärast veel ära jätta trenne oma tantsuõpilastega. Proovi lõpus hüüdis lavastaja; "Nüüd kõik puhkama” Ja teie, Aleksandr, palun minge magage end välja!", kuid tema ei läinud mitte koju põõnama, vaid stepptantsustuudiosse tundi andma.

See kõik on õpetanud end kokku võtma: "Ilma õige toitumiseta seda ei suudaks! Toidust sõltub enesetunne, tuju, vastupidavus. Vaja on osata end ohjes hoida, maja mõista. millal on kehal raske.

Ei, kaaluga pole tal probleeme. Aga ikkagi on vaja olla vormis, et tantsida, hüpata ja joosta. Stepptantsijal, kes oma menüüst ei hooli, võivad suutest koormusest jalad valutama hakata ja veenid paiste minna. "Kui toituksin valesti, siis ainult istuksin ja hingeldaksin selle asemel, et samme ette näidata!" ütleb ta. Niisiis sööb ta lõunaks sageli suppi, veepudel on tal terve päeva kaasas. Õhtuti püüab selleks, et hästi magada, oma magu mitte üle koormata.

Ivaškevitšile meeldib improviseerida nii laval kui ka köögis. Sestap ei serveeri ta kohupiimavormi lihtlabaselt marjade või õunalõikudega, vaid on otsustanud sinna juurde banaani röstida. Banaani praadimist pole ta varem proovinud Kas see õnnestub kohe esimese korraga, pole kindel, aga kui järgi ei proovi, ega siis teada ei saa. "Võiga juba putru ära ei riku!" on tal rahvatarkus varuks, kui banaanidega midagi sellist juhtuma peaks, et pärast pildi peale ei kõlba. Aga ei juhtu midagi, kõik kukub välja väga ilus ja isuäratav.

Talle on alati meeldinud rohkem tegutse da kui rääkida Stepptantsu hakkas ta proovi ma alles 28aastaselt ja ükskord nägi ta telerist Vene filmi "Jalutuskäik stepirütmis". Ta võttis ühendust filmi toimetajatega, kes omakorda aitasid tal saada ühendust kuulsa Vene stepptantsija Gusakoviga, kes on tuntud filmist "Karnevaliöö". Eestis aitas teda aga Inge Põder. Sellest kõik algaski!

Stepptantsus avastas enda jaoks midagi uut ja suurt, otse kui uppus ookeanilainetesse. Ta rassis omaette, kuni taipas, et kvalifitseeritud pedagoogide abita ta kaugele ei jõua. Ja nagu oleks jumala käsi mängus olnud, külastas 1992. aastal Tallinna maailma kuulus stepptantsutrupp American Tap Dance Orchestra. Kadedad keeled rääkisid, et Ivaškevitšil on Ameerikasse õppima minna sama palju šansse kui kuule sõita, aga tema soov oli nii suur, et saatus kinkis talle häid aitajaid.

Ameerika saatkond andis piletid, Eri Klasi fond raha, aga juhtus kurb lugu. See raha varastati ara: "Ma arvan, et saatus veeretas mu teele raskusi, sest ainult niimoodi oskad tagantjärele hinnata, kui palju oled saavutanud."

Peale oma esimest Ameerika reisi asutas Aleksandr kooli. Õpilasi jätkub, praegu on neid 40, paljud käivad lausa peredena - kus tantsivad ema, isa ja poeg, kus ema ja tütar. Õpilased on fanaatikud nagu Aleksandr ise, sest treeningud toimusid isegi talve kõige käredama pakasega, kui harjutussaalis purunesid küttetorud ja sooja oli kõigest 10 kraadi. Sel talvel saavutas Aleksandri kool stepp tantsu maailmameistrivõistlusel 10. koha väikeste gruppide kategoorias. Kahjuks on kool palju kolinud, sest kindlat saali on olnud raske leida.

Ivaškevitši lemmikroll on vürst Mõškin Fjodor Dostojevski "Idioodis", mille eest ta sai aastal 2000 Eesti parima näitleja tiitli. Juba 12. aastat järjest jookseb Vene Draamateatri mängukavas Leonhard Gershi tragikomöödia "Liblikad on vabad", kus Ivaškevitšil on pimeda noormehe osa. "Iga uue rolliga õpin ka oma kangelase iseloomu tundma ja selle kaudu hakkan paremini ennastki mõistma. Nii et näitleja elukutsel on veel pidev iseenese tundmaõppimise moment juures," räägib ta.

"Rahvas ei taha ainult komöödiat ja klassikat, vaid vajab ka siirust laval" tõelist sõprust, armastust, truudust. Rahvas käib teatris, et näha seda, millest ise tunneb puudust. Näitlejad oskavad ja peavad andma inimes tele sellist rõõmu." arvab Ivaškevitš.

Ivaškevitšil on rahvusvaheline taust. Tema soontes voolab ukraina, valgevene ja poola verd. Sündinud on ta Gruusias, elanud ja töötanud Harkovis, Liepajas. Kaliningradis. 1984. aastast elab ta Tallinnas. Räägib vene, ukraina ja inglise keelt.

Eesti keele vastu tekkis tal huvi mööda Eestimaad ringi sõites: "Nii palju ilusaid kohti on siin, nii ilus maa! Kui aga ei oska keelt, siis on sinu eest varjul see info, mis võiks sinu elu muuta, ja inimesed, kes võiksid su ellu rõõmu tuua."

Praegu käivad Vene Draamateatris Jaan Krossi "Keisri hullu" proovid, kus vene näitlejatel on eestikeelsed repliigid. "Tahaksin ükskord mängida täiesti eesti keeles," unistab ta, ja lisabki sulaselges eesti keeles. "See võtab aega."

Talle meeldib elada just Eestis Eriti hea on siia tagasi tulla kärarikkast Moskvast või New Yorgist, alles siis adub ta, kui hubane siin on. Muidugi, kui vaid oskad seda hinnata, sest paljud meist aina jooksevad ringi ega oska kuulata oma südant.

Ahjukell hakkab tirisema, andes märku, et tänane forell on valmis. Ivaškevitš kummardub pajalappe haarates ahjuust avama ja hüüatab; "Uh tõ, kakaja prelest!" (Ah, kui kena!)

Ka kõige suurema hoole ja armastusega valmistatud toit pannakse aga nahka ja järgi ei jää sellest midagi "Toit võib olla hästi serveeritud, aga sellest peab olema ka kasu. Nagu ka teatritükk - mängime selle ära ja publik läheb koju." ohkab ta "Tahaks väga, et minu töö ei oleks inimestele ükskõik. Tahaksin kinkida neile seda, mille pärast nad jälle tagasi tulevad.