MEEDIA Eng | Est | Rus
"Postimees" 19.03.02
Aigi Viira

 

Teekond legendi kannul

Legendid ja muinasjutud töötavad alati hästi, eriti sellised, kus ajalehepoisist miljonär saab. Samal moel toimib ka legend «Georg Ots - kooripoisist staariks», mille Vene Draamateater välja kaevas ning legendlaulja sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud kontserdile lipukirjaks kinnitas.

Kena lugu ja taibukas tegu. Palju oli neid, kes enne pühapäevaõhtust Vene Draamateatri ja Jazzkaare ühiskorralduses sündinud kontserti «Georg Otsa jälgedes» teadsid, et 26. novembril 1944 tegi kooripoiss Ots praeguse Vene Draamateatri laval ooperisolisti debüüdi etenduses «Jevgeni Onegin»?

See kena lugu koondas Vene Draamateatri lavale eesti ja vene artistid. Ühelt poolt Tõnis Mägi, Uno Loop, Ivo Linna ja Eve Pärnsalu, teiselt - Eduard Toman, Aleksandr Ivaškevitš ning erikülaline Georgi Karanjan Venemaalt. Niigi säravat tähtede paraadi kroonis Estonian All Stars Band - Ivo Rull, Raivo Tafenau, Artur Abdõlõmov, Jaak Sooäär ning Toivo Unt.

Õigesti valitud väärikas esinejaskond legendlauljale pühendatud kontserdil - seda enam, et Otsa austas innukalt nii eesti kui vene publik. Tõsi, viimane ehk rohkemgi. Kui aga rääkida Otsast kui vene ja eesti publiku omamoodi ühendajast, siis võttis Vene Draamateater ilmselt sellestki punktist kinni ja teostas pühapäeval aasta integratsiooniprojekti.

Kakskeelne-poolne kontsert evis erakordset emotsionaalset laengut ja rabava loomuga tipphetki. Vene Draamateatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš, keda seni seostatud kodulava ja stepptantsuga, tuli lauluga «Elu armastan, sind» ning võttis publiku tummaks.

Samal moel lummas publikut ülejäänudki seltskond. Meloodia ja improvisatsioon, torm ja tung - kõik ühel laval kolme tunni sees koos. Ilmselt tundunuks lavalt saali paiskuv veelgi jõulisem, kui korraldajad näinuksid enam vaeva lavaatmosfääri loomisega. Suurlegendi kontsert väärinuks lavaruumi kujundamist ja valgust, mis toimuvat toetaks. Pühapäevaõhtune Otsa jälgedes kõnd saanuks kujundatud ja mõtestatult valgustatud laval kindlasti mõjusam. Legendlauljale pühendatu väärinuks oluliselt rohkem teatraalsust, kui pakkusid tagalavale riputatud sponsorite logod ja külmvärvitu prožektoritehelk.

Kui Vene Draamateatri lava sai Georg Otsale isevärki hüppelauaks teel ooperilaulja hiilgusele, siis pühapäevaõhtusest kontserdist võiks saada tõuge elik hüppelaud kenale tavale igal aastal laulja sünniaastapäeva tähistada.

Edaspidi kas või eesti-vene-soome ühisprojektina - oleks see vast väärt tegu.

Millise elamuse saite kontserdilt «Georg Otsa jälgedes»?

Arne Mikk, Rahvusooper Estonia pealavastaja: See oli omapärane ja tore õhtu. Meeldiv, et selline üritus Georg Otsa meelde tuletamiseks tehti ja hoopis teises võtmes - keegi ei üritanudki hakata temaga võistlema. Mulle isiklikult oli selle õhtu kõige meeldejäävamaks hetkeks Aleksandr Ivaškevitš - me teame, et ta on hea näitleja ja suurpärane tantsija, aga kontserdil näitas ta laulva näitlejana sisulist tõlgendust ja tegi seda suurepäraselt.

Hanneli Reili, ETV toimetaja: Kontsert väga meeldis - lauljad olid sümpaatsed ja hästi valitud. Hea üllatus oli Eve Pärnsalu, keda pole enne kuulnud, ning Aleksandr Ivaškevitš oli rabavalt hea. See avaldas muljet: ta oli laulu «Elu, armastan sind» mõtestanud ja see kõlas nii hästi. Mõtlen, et sellise kontserdi võiks korraldada igal aastal Otsa sünnipäeva paiku märtsikuus.

Peeter Urbla, filmirežissöör: Koos selle ansambli ja meeleoluga, mille Eduard Toman kohe alguses sisse tõi, loodi hea ja terve meeleolu; seda ajal, mil tegeletakse põhiliselt nende mahatõmbamisega, kes midagi teinud. Teises osas hakkas meeleolu minema väga slaavitundeliseks, emotsioonid hakkasid üle keema, aga igal juhul oli see suurepärane. Meeldiv on viibida sellistel üritustel, kus suurkujusid austatakse, mitte ainult ei kahelda neis.