MEEDIA Eng | Est | Rus
"SL Õhtuleht" 03.04.01

Verni Leivak

 

Eesti parim meesnäitleja klõbistab tantsukingi

  
 
TANTSUMAAILMAS SEES: “Meist kirjutavad Ameerika ajalehed, me oleme astunud stepptantsumaailma,” kinnitab Aleksandr. “See on minu jaoks väga tähtis.”
“Kas ausalt? Erilisi tundeid mul polegi,” tunnistab Vene Draamateatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš (40), tänavu Teatriliidu poolt Eesti parimaks meesnäitlejaks tunnistatu, rääkides pälvitud preemiast. “Rõõm? Ei teagi...”

“Mõistan, et kui ma poleks seda rolli - Vürst Mõškinit Dostojevski “Idioodis” - mänginud, kui administratsioon poleks seda tükki kavva võtnud, kui Mõškinit oleks määratud mängima keegi teine, kui... Siis ei oleks mu elus seda kunagi juhtunud,” on Aleksandr kindel. “Juhuse asi! Alati ju ei vea.”

“Nad arvasid, et olen haigeks jäänud.”

Praegu Aleksandr töö vähesuse üle ei kurda, aga nii pole see alati olnud. “See oleks suur patt, kui ütleksin, et ma pole praegu hõivatud,” ütleb ta. Kriitikute arvates tasubki Vene Draamateatrisse minna just Ivaškevitši pärast, sest põnevaid osalahendusi on tal teisigi.

“Minu mõttemaailm muutus ajast, mil ma esimest korda käisin Ameerikas,” ütleb ta. Ameerikas ei käinud Aleksandr aga kaheksa aasta eest üldse mitte näitlemist õppimas.

Aleksandr on sündinud Tbilisis. Sõjaväelase pere rändas isa töö tõttu tihti ühest paigast teise ning teatrikooli lõpetas Saša teatri- ja filminäitlejana hoopis Harkovis. Kooli teisel kursusel kutsuti ta näitlejaks kohalikku Puškini-nimelisse Vene Draamateatrisse. Mõne aja pärast meelitati aga ukrainakeelsesse Ševtšenko-nimelisse truppi. Sõjaväeski sai Aleksandr näitlemisega tegelda, sest Liepajas tegutses Balti mere laevastiku teater. Teater nagu iga teinegi, ainult et raha tuli kaitseministeeriumist.

Pärast sõjaväge töötas Aleksandr aastaid Kaliningradi oblastiteatris ja ükskord sõideti külalisetendustele Tallinna. “Sel ajal otsiti teatrisse noori näitlejaid ja mind märgati,” meenutab Aleksandr. Meie Vene Draamateatrisse saamiseks tuli tal end maksma panna, nagu astuks teatrikooli - vaja oli laulda, näidelda, laval kõndida. Nagu ka tema abikaasal Ljubov Agapoval, kes samuti truppi vastu võeti ning tänini teatris töötab. Nüüdseks juba palju aastaid.

Et töö saamisel mitte sõltuda lavastajatest ja teatri administratsioonist, hakkas Aleksandr alternatiivi otsima. Stepptants oli teda juba ammu huvitanud, õppida polnud seda aga kelleltki ega kusagil. Meenus kultusfilm “Karnevaliöö”, kus särasid vennad Gussakovid, aga ka “Talveõhtu Gagras” ja dokumentaalfilm “Jalutuskäik stepirütmis”, mis rääkis Vene stepptantsijatest. Aleksandr salvestas filmid, kirjutas tiitritest maha nimed, uuris välja aadressid, astus nendega kontakti... Ja muudkui harjutas kodus peegli ees.

Naist ärritas kõige rohkem, et mees käis kodus stepptantsukingadega. Ja kui aus olla, ei näinud, nagu teisedki kolleegid, tema ponnistustel suurt mõtet. “Mu harrastusse suhtuti külmalt ja näidati näpuga. Kas see on siis stepp, kas siis nii tantsitakse, rääkisid kõik. Nad arvasid, et olen haigeks jäänud.”

Aleksandr ei andnud alla. Mis siis, et pikka kasvu inimesel on tantsima õppimine eriti raske. Aleksandril jääb kahest meetrist puudu 5 sentimeetrit.

“Teel Taškenti külalisetendustele põikasin Moskvasse Gussakovi poole. Raha, et tema juures õppida, mul ei olnud ning pealegi ütles vanameister, et mul pole mõtet selle alaga tegelda. Jalad olevat kõverad...” naerab Aleksandr tagantjärele. Siis aga naljakas ei olnud.

Hoolimata negatiivsest kogemusest otsustas Aleksandr jätkata. Käis nädalavahetustel Moskvas Gussakovi õpilastelt šnitti võtmas.

“Mind pandi oma võimetesse uskuma.”

Üsna pea suutis Aleksandr üksinda tantsunumbreid esitada, käis isegi Bulgaarias restoranides esinemas. Raha oli ju vaja teenida! Peres kasvas pealegi tütar Olga. “Kui hakkasin tantsuga raha majja tooma, muutus arvamus mu hobist kohe. Ja eriti siis, kui mind kutsuti Ameerikasse õppima. Tasuta! Maksma pidin vaid reisiraha.”

New Yorgis Woopecker`s Tap Dance Centeris muutus Aleksandri mõttemaailm täielikult. “Nägin, kuidas inimesed töötavad, kuidas end kulutavad ja realiseerivad. Aega ei raisata tühja loba ajamiseks, vaid tegutsemiseks. Kui varem kahtlesin alati kõiges, eelkõige iseendas, siis nüüd muutusin enesekindlaks. Sest Ameerikas toetati mind kõigis mu püüdlustes ja pandi oma võimetesse uskuma.”

Aleksandr tunnistab, et ka teatrilaval on tal sellest ajast saati kergem. Ta ei karda enam uusi rolle. Ega improviseerimist.

“Kui Viktjuk lavastas Tallinnas “Loojuva päikese puiesteed”, lõi selles kaasa tuntud vene näitlejanna Ada Rogovtseva. Milline improviseerija ta on!

Ütlesin - Ada Nikolajevna, kordame teksti. Tema vastu - Saša, jätame selle mõnu lava jaoks! Seal kordamegi!

Laval tuli ette väga erinevaid olukordi, aga kõik kukkus välja erakordselt elavalt. Vaat sellepärast ma teatrit armastangi! Mitte nii, et ütled repliigi, aga lavapartner vastab hoopis teisele repliigile, sellele, millele ta on harjunud vastama, mis on tekstis...”

Tants ja näitlemine - ühed tähtsad mõlemad

Aleksandr on juba aastaid juhtinud Tallinnas Duff Tap Studio`t, tantsuklassi, kus õpetab lastele stepptantsu. Õpilasi on tal ka Pedagoogikaülikoolis ja koduteatris, kokku praegu umbes 160(!).

Detsembris tõid tema õpilased Moskvast rahvusvahelistelt stepptantsuvõistlustelt “Step-Parad” ära kaks esikohta. Vanemas vanusegrupis olid edukad Veera Ivašina ja Zosja Zavõdovskaja, nooremas Valeria Langinen, Jevgenija Gabets ja Anton Merkulov, kelle esinemist, nagu Aleksandri omagi, saab praegu nautida menumuusikalis “No, No, Nanette”.

Aleksandr on tantsupisikuga suutnud nakatada ka tütre Olga, kes juba 15aastane.

Mis on ikkagi Aleksandrile tähtsam, kas tants või näitlemine? Seda küsimust on talle varemgi esitatud.

“Mõlemad. Võtame või Fred Astaire`i - ta oli nii näitleja, laulja kui ka tantsija. Kõiki neid alasid osata käib ka näitleja elukutse sisse. Ja mina olengi näitleja”.